Kutsu mind Ishmaeliks. Mõned aastad tagasi – pole tähtis, kui palju täpselt – oli mul rahakotis vähe või üldse mitte raha,

Kutsu mind Ishmaeliks. Mõned aastad tagasi – pole tähtis, kui palju täpselt – oli mul rahakotis vähe või üldse mitte raha ja kaldal polnud midagi, mis mind eriti huvitanud oleks, ning ma mõtlesin, et purjetan veidi ringi ja vaatan maailma veepealset osa. See on minu viis melanhoolia peletamiseks ja vereringe reguleerimiseks. Alati, kui tunnen, et mu nägu muutub süngeks; alati, kui mu hinges on niiske ja vihmane november; alati, kui ma taban end tahtmatult peatumas kirstude laos ja iga matuste rongi lõpus käimast; ja eriti alati, kui mu hüpomania võtab minust sellise võimust, et mul on vaja tugevat moraalset printsiipi, et mitte tahtlikult tänavale astuda ja inimestelt metoodiliselt mütse maha lüüa – siis ma arvan, et on viimane aeg võimalikult kiiresti merele minna. See on minu asendus püstolile ja kuulile. Filosoofilise žestiga viskub Cato oma mõõga otsa; mina lähen vaikselt laevale. Selles pole midagi üllatavat. Kui nad vaid teaksid, et peaaegu kõik inimesed oma seisuses tunnevad aeg-ajalt ookeani suhtes peaaegu samamoodi nagu mina. Seal on nüüd teie saarelinn Manhattoes, mida ümbritsevad kaid nagu India saari korallriffid – kaubandus ümbritseb seda oma lainete lainetusega. Tänavad viivad sind paremale ja vasakule vee poole. Selle äärmine kesklinn on Battery, kus seda uhket muuli uhuvad lained ja jahutavad tuuled, mis mõni tund varem olid maast väljas. Vaadake seal olevaid veevaatlejate rahvahulki. Kõnni ringi linnas unelisel hingamispäeva pärastlõunal. Mine Corlears Hookist Coenties Slipi juurde ja sealt Whitehalli kaudu põhja poole. Mida sa näed?—Linna igasse nurka on paigutatud vaiksete valvuritena tuhanded ja tuhanded surelikud, kes on süvenenud ookeanivaatlustesse. Mõned toetuvad tornidele, mõned istuvad muulipeadel, mõned vaatavad üle Hiinast saabunud laevade reelingute, mõned on kõrgel troppides, justkui püüdes veel paremat vaadet merele saada. Kuid need kõik on maismaalased; o